Ma tõusen, lendlen, hõljun ma tõusen, lendlen, hõljun, eemale majadest metsadest ja põldudest. ma näen, kuidas kõik mu all muutub aina väiksemaks. ma kuulen tuule vilinat enda kõrvus, külm näpistab mu nahka. äkitselt näen heledat valgust, see pimestab mu silmi. jõuan, ma jõuan lähemale kuid samas tundub nagu seisaksin paigal, ei suuda oma keha liigutada. järsku koik muutub uduseks, ma surun oma silmad kinni. kui avan need vaikselt uuesti, näen enda ees reaalsust. ma ohkan ja liigutan, ma suudan kontrollida enda keha. tunnen kergendust ning tean, et olen valmis alustama uut päeva.
Üle kõige vihkan ma silmakirjatsemist, valetamist ja teesklemist. Minu arvates selline mürgitatud õhkkond, mis neist tekib, toob haigusi ja kannatusi kõigile kokkupuutujatele, mistõttu ma väldin niisuguseid halbu inimesi. Väga oluliseks pean veel head mainet. Mina isiklikult olen laitmatu ametnik, kellest kõik peavad lugu ja inimesed tunnevad minu vastu austust. Kindlasti kavatsen ma oma mainet hoida ja mitte mingil juhul ei lase sellel rikneda. Oma nime ja au eest seisaksin ma alati väljas. Rääkides perekonnast, siis tuleb tunnistada, et mu ideaalne elu polegi nii kristall- puhas. Kõik oma abieluaastad olin enda teada elanud ideaalse naisega: me armastame üksteist, oleme lojaalsed, abikaasa usaldas mind ja mina teda. Meil on kolm armsat last ja oleme olnud õnnelikud ka rasketel aegadel. Nora oli alati väga kuulekas ja mõistev ning hindas mind väga. Hiljuti aga sain ma teada midagi ootamatut: mu naine oli mind petnud
Kui ma oleksin puu Kui ma oleksin puu, tahaksin ma kasvada mõnes pargis mis oleks linnast väljas, nö äärelinnas, et olla kesklinna mürast eemal. Ma seisaksin just äärelinnas, sest seal on värskem õhk ja palju põnevam, kui kuskil Kesklinna pargis mööduvaid autosid lugedes. Ühel ilusal suvepäeval mõnes äärelinna pargis seistes oleksid sealsel mänguväljakul palju lapsi mängimas. Ma vaataksin neid ja seda kuidas nad kulli mängivad ja liiva loobivad ning mõtleksin, et kui ma ka inimene oleks siis ma teeksin seda sama. Aga ma ei saa, sest ma ju olen puu. Niisiis, lapsed mängiksid ja loobiksid liiva. Kindlasti tahaksid lapsed
probleemid. Probleemid tekkisid kooliga, emaga. Probleemid emaga läksid järjest hullemaks, kui ta teatas emale, et ootab Taneli last. Ema viskas ta kodunt välja. Minule isiklikult väga meeldis see raamat. Algul tundus, et see raamat oleks nagu tavaline teismeliste murede ja probleemide teemal põhinev, aga ma eksisin. Mida enam ma lugesin, seda enam ma veendusin, et paremat raamatut pole ma lugenud. See haaras mind nii kaasa, tundsin nagu seisaksin seal kõrval, kui kõik need sündmused toimusid. Mulle meeldis see raamat kõige enam siis, kui Tanel Heidile medaljoni kinkis. Pidin siis äärepealt nutma puhkema. Elasin nendele kahele nii väga kaasa. Kuid siiski leidsin, et raamatus oli mõnda sündmust liiga palju lahti seletatud või kirjeldatud, sest lõpp kokkuvõttes, ei muutnud need sündmused kuidagi raamatu lõpp lahendust. Leian, et need olid ebaolulised. Kuid see-selleks. Lõpuks ei teinud need sündmused seda raamatut
kingad jalas, ja tuleb mööda mäge ikka allapoole, aina allapoole, inimestele lähemale, et ka nemad saaksid osa sellest, kes kõnnib, õrnad roosad kingad jalas -- seda kõike mõelda ja sealjuures teada: sina ei näe seda enam! Ja ma oleksin seda tingimata mõelnud, kui Dr. R. oleks mulle nõnda öelnud. Ma oleksin seda mõelnud sellepärast, et olen niipalju kordi neid mäeharju ja -tippe vaadelnud ja et näen neid isegi suletud silmadega, näen sama selgesti, nagu seisaksin ma akna all Dr. R. kõrval. Sest ajast saadik, kus ma enam sinna ei saa, teen ma sagedasti nõnda, et sulen silmad -- ka öösi pimedas, kui pole und, -- vaatlen nõnda mägesid ning mõtlen: pole viga, mäed on seal ja mina laman asemel. Mina laman siin peaaegu samuti, nagu need mäed seal, ainult selle vahega, et mina neid näen, nemad aga mind ei näe, sest neil pole silmi. Mõistate: mina näen neid suletud silmadega, aga neil pole suletudki silmi. Kui te
annaabi.ee 
