Büroo tööruumide valgustamisel on tavapäraseks lahenduseks ripplakke paigutatud ühtlase jaotusega süvistatud allavalgustid. Tulemuseks on ülevalgustatud horisontaalpinnad ja valgustamata lagi ning seinad, millega kaasnevad mitmesugused kontrastiprobleemid. Ükski töötasapind, milleks loetakse peale laudade ja tahvli ka näiteks riiulit seina ääres, ei tohi jääda varju või olla alavalgustatud. Seetõttu tuleks allavalgustitega koos kasutada kas seinavalgusteid, suunatud põrandavalgusteid või töökoha kohtvalgusteid. Samal ajal tuleb jälgida, et valgus otse arvutiekraanile ei paistakse, sest see tekitab mitmeid kontrasti ja peegeldusprobleeme ning mõjub väsitavalt silmadele. Töökohale sobib lauavalgusti, millel on valguse teravat peegeldust hajutav reflektor ning lambi asukoha kõrguse ja nurga ning valgusallika valgustugevuse reguleerimise võimalus. Soovitav on kasutada päevavalgusele lähedase
põhitoonid. Kullatud ornament oli barokiajastuga võrreldes peenem ning toetas rokokoolikku kergust ja haprust. Põrandaid katva puit- või kiviparketi muster sekundeeris ruumides kasutatud üldisele dekoratsioonisüsteemile. Võrreldes barokiga kasutati rokokoo-interjöörides vähem gobelääne ja raskelt langevaid tekstiilkangaid. Nagu barokiajastul, nii oli ka rokokoo ruumis oluline roll täita valgusel – aknad olid suured, palju kasutati lae- ja seinavalgusteid. Oluliseks ruumi kaunistavaks komponendiks kujunes kell. Rokokoo interjööri üheks olulisemaks motiiviks oli rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud kamin, mille ette seati nn. kaminaekraan - vastava ruumi mööbliga ühes laadis loodud ese, mille ülesandeks oli sädemete püüdmine. Seoses portselanimanufaktuuride avamisega Euroopas (Meissen Saksamaal, Sevres Prantsusmaal), läks ruumi kaunistavate
annaabi.ee 
