ajal? Milliseid konfiguratsiooni muutuseid täheldate teise (1950-1969) ja kolmanda (1970-1996) kordusnivelleerimisega võrreldes? Kõrgtäpsed nivelleerimiskäigud moodustasid Eestis 1942. aasta lõpuks 6 suletud polügooni. Kogupikkuseks oli 1800 km. Nivelleerimiskäikude sõlm- ja lõpp-punktid kindlustati fundamentaalreeperitega, mida oli 23 (kõrgusmärke kokku 1151). Seinamärkide keskmiseks vahekauguseks oli 10-15 km ning seinareeperitel 1,5-2 km. 1936. a hakati arendama täpse nivelleerimise võrku (728 km), mis rajati kõrgtäpse nivelleerimise polügoonide sisse. Kolmanda nivelleerimise käigus teostati lisaks põhikäikudele (mandril 6 ja saartel 2 polügooni) nivelleerimisi ka maapinna lokaalsete liikumiste uurimiseks geodünaamilistel polügoonidel (ca 550 km). 2. Milline oli nivelleerimise metoodika esimese kordusnivelleerimise perioodil?
Lisaks 9 väiksemat polügooni mandri äärealadel. Uue võrgu projekteeritud nivelleerimiskäikudesse kuulub 2264 märki. Käikude üldpikkus on 2925 km ja märkide vaheline kaugus 1,3 km. Kõrgtäpsed nivelleerimiskäigud moodustasid Eestis 1942. aasta lõpuks 6 suletud polügooni. Kogupikkuseks oli 1800 km. Nivelleerimiskäikude sõlm- ja lõpp-punktid kindlustati fundamentaalreeperitega, mida oli 23 (kõrgusmärke kokku 1151). Seinamärkide keskmiseks vahekauguseks oli 10-15 km ning seinareeperitel 1,5-2 km. Võrreldes jooniseid (Geodeet nr 21 joonis 2 ja Geodeet nr 41 joonis 1), siis on näha, et viimase nivelleerimise puhul on rajatud uusi nivellerimiskäike Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele ning on tihendatud ka teisi Eesti piirkondi. Näiteks on täiendavad käigud rajatud Rakke ja Kauksi, Räpina ja Kanepi, Mõisaküla ja Häädemeeste ning Aluste ja Viljandi vahele. Samuti on kõrgused mandrilt üle kantud Hiiumaale. Rannikualadele
annaabi.ee 
