See oli ka õitepüha. Sellel ajal õitsesud niitudel kaunemad suvelilled. Neiud korjasid kimoe ja punusid lillepärga, ennustasid õnne ja õnnetust ja käisid metsas sõnajalaõit otsimas. Marta murrab valge karikakra ja hakkab ükshaaval õielehti noppima. Ta mõtleb tütrele, lootes et ehk üllatab teine oma vana ema ja tuleb pühadeks maale. Nooruses ennustas ka Marta. Veel praegugi on rehetoas palkide vahel õnnelill. Vanasti usuti, et kel õis seinapraos õide puhkeb, see saab kaua elada. Marta lill avaski oma kroonlehed ja püsis veel mitu päeva kaunina. Naabritüdrukud punusid igal suvel üheksast erinevast lillesordist kaks pärga ja viskasid need jõkke. Nad uskusid, et kui laine pärjad kokku viib, siis saab tüdruk mehele. Aga üks vene naine õpetas Martat, et jaanilaupäeva õhtul tuleb minna rukkipõllule ja võtta selja tagant rukkipeasid. Kui juhtub et võtad paarisarvu, siis saad mehele.
HAMLET: Ei, ma räägin tõega, tõenäosuse võimalikkust silmas pidades. Aleksander maeti maha, Aleksander muutus põrmuks, põrmust saame savi, savist teeme punni õllevaadi ette. HORATIO: Kõrk Caesar suri, saviks sai ja täiteks ta kõlbas pragudesse, seina näiteks ... Oo põrm, mis kord maailma hoidis vaos, sai tuisutõkestajaks seinapraos! Sealt tuleb kuningas. Kalmistule tuleb leinarongkäik; kantakse lahtist kirstu OPHELIA surnukehaga, järgnevad LAERTES, KUNINGAS, KUNINGANNA, ÕUKONDLASED ja VAIMULIK. HAMLET ja HORATIO istuvad jugapuu alla. KUNINGANNA: Jää jumalaga, õrn Ophelia, sind lootsin naiseks oma Hamletile. Ma tahtsin ehtida su mõrsjasängi, armas laps, kuid mitte hauda katta
annaabi.ee 
