ühiskondlike hoonete kui ka elamute juures. Hoonete akna-, ukse- ning kaubaluugiavad olid tavaliselt ääristatud raidkividega ning välisnurgad olid laotud puhastest paekvaadritest, mida krohviga ei kaetud. Seinte toeks ehitati tihti kontraforsse ning linna keskosas elavdasid tänavapilti veel paljude majade külge ehitatud väikesed kaubapoekesed, neist üksikud on alles tänapäevani. Üldse oli keskaegse Tallinna arhitektuur küllalt omapärane: hoonete akna- ja ukseavad paiknesid seinapinnas reeglina vabalt, seega ebasümmeetriliselt, hoonete seinapindu liigendasid ja mitmekesistasid sageli mitemsugused ärklid, kontraforsid, vintskapid jms. Paljude majade viilud ning tornide tipud olid kaunistatud arvukate sepistatud tuulelippudega. Vertikaalsustunnet rõhutasid peale kõrgete viilkatuste veel üle hoonete paistavad linnamüüri ja kirikute tornid. Hoonestuse kõrgus ületas tänava laiuse keskmiselt 2-3 korda, umbes sama palju olid majadest kõrgemad linnamüüri tornid.
Keldrikorruse ruumide põrandad on valatud betoonist. Mõõdistused tehti uuringu prototüüpideks võetud kahes kütmata keldrikorruse ruumides Tallinnas, kus ruume kasutati panipaikadena, tehniliste ruumidena, ja ühes köetava keldrikorruse ruumides, mis oli välja ehitatud olmeruumideks . Keldriseinte niiskussisalduse mõõtmistel kasutati andurit Moist-P nr 0948, mõõtesügavus 0…30 cm. Mõõtmismeetod mõõdab kuni 0…300 mm sügavusel seinapinnas oleva niiskusetaseme. Kuna seina väljakuivamine toimub mõõdetud siseruumi piirkonnas ruumi poole, siis võib eeldada, et seina sisepinna mõõtmistulemused on varuga madalama niiskusetaseme poole. Ruumide 1 (vt. Joonis 2.51) ja 2 (vt. Joonis 2.52) (panipaigana kasutatava kütmata kelder; välisseina temperatuur: 0…-1 °C (kui vesi seinas jäätunud, siis mõõtmismeetod pole rakendatav); õhutemperatuur keldris: 2 °C, RH: 51 %) niiskusesisalduse laotuskaardilt
annaabi.ee 
