Ruumi aknad olid võretatud ning see lehkas umbuse, hallituse ning kopituse järele. Söögituba oli täidetud mitmete võidunud puhvetitega, millel seisid erinevad tuhmunud servadega karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed ja portselanist siniääreliste taldrikute virnad. Toa ühes nurgas asus kast, kus hoiustati pansionäride määrdunud suurätikuid. Ruumis oli veel seinakell, roheline ahi, erinevad seinalambid, toolid ning erakordselt raske vahariidega kaetud laud. Korruse teine pool koosnes kahest korteris, mis olid selles pansionis kõige luksuslikumad. Neist kahest vähem luksuslikumas elas pansioni omanik ise. Teisel korrusel oli samuti kaks korterit, mis olid vähem luksuslikumad, kui esimese korruse omad. Kolmas korrus koosnes neljast toast ning seal elasid kõige vaesemad pansionärid
Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter-nad kõik on vaesed, sest muidu nad siin ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauqer´ majja kokku viinud. Realistlikule romaanile tunnuslikult käsitletakse teoses nii pansioni sisemist kui välimist ilu ja majas asuvate esemete põhjalikku ekspositsiooni. Juba tegevuspaikade välimus ise peab lugejas vastumeelsust esile kutsuma: määrdunud ja veiniplekilised siidrätikud, vastikud gravüürid, roheline ahi, seinalambid, millel tolm seguneb õliga, mööbel mis on: pragunenud, praakunud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane, hingevaakuv. Väljanäitust laiendab värvikas pilt pansionäridest: mehed kandsid kuubi, mille värv on muutunud kahtlaseks. Kulunud pesu, riideid, mis olid viimasel äärel. Naistel olid kleidid, mis olid pleekinud. Olenevalt east on pansionärid kas ajutiselt või igaveseks sellesse vaesesse Ladina kvartalisse surtud.
annaabi.ee 
