sõjalisteks kuludeks, ülal pidada kohapeal garnisoni, ja teine osa läks otse riigikassasse. Leedukad protestisid, et nemad ei ole midagi saanud, seega otsustati, et üks aasta lähevad riigikassasse minevad tulud Poola ossa, teine aasta Leedu osasse. Presidendi nimetas ametisse kuningas. President teostas kohtuvõimu, tagas avaliku korra jne. Presidentkonnas oli ka maakohus, mis tegeles tsiviil- ja kriminaalasjadega. Moodustataks Liivimaa maapäev, mida kutsuti seimik. Selle pidi kokku kutsuma kuningas. Tegemist on aadlikogunemisega. Ja lisaks aadlile ka igast linnast esindaja, Riia, Tartu, Pärnu, Võnnu. Liivimaa aadel hakkab nõudma endale suuremat võimu, Liivimaalaste esindajaks sai D. Hilchen, oli jurist ja ka aadliseisusest. Varssavis kuninga ja seimi ees pidas ta kõne, kuidas liivimaalased on Poola-Leeduga alati olnud relvavennad, aga nüüd jäetud kõigest ilma. 1598.võetakse vastu Ordinatio Livoniae II (secunda). Tuleb vastu liivimaalastele,
haldushaldurid. Endistele vasallidele , reserveeritud üsna olulised õigused, mis tulenesid sellest samas lepinguga kaasaskäinud Sigismund II Augusti privileegidega.Nende hulgas oli oluline ennekõike see et vana-liivimaal säilis senine saksa õigussüsteem ja siisnne aadlikkond kes omas rolli asjade juhtimistel , küll hakkasid kooskäima üleväina hertsogkonnad aadlimaapäevad. Maapäev poolapäeraselt Seimik., kohaliku aadli esindajatest koosnes. Lisaks aadlile võisid saata seinikule oma esindajad ka suuremad linnad.Riia, võnnu ,pärnu ja tartu. Seimikud vüiasid arutada kõikide küsimuste üle mida kuningas oli esitanud seimikule, seimikud said arutada ka kohapealseid probleeme ja teha lahendamiseks kuningale ja üleriiklikule seimile ettepanekuid. Roll oli neil suur, Aadlikud said õiguse osaleda üleriiklikuse poola seimil ja kuninga valimisel, nende samade
annaabi.ee 
