12.1917. I formeerimine: kapten Hendrik Vahtramäe asus 1. eesti diviisi ülema kohusetäitja alampolkovnik J. Sootsi ja brigaadiülema, alampolkovnik A. Tõnissoni käsul 6. detsembril 1917. aastal Rakveres formeerima 4. jalaväerügemendi eelkäijat – 4. eesti polku. II formeerimine: Saksa okupatsiooni lõppedes nimetas Eesti Vabariigi esimene sõjaminister, kindralmajor Andres Larka Eesti diviisi ülemaks Aleksander Tõnissoni, kes saatis 1918. aasta 21. novembril kolonel Aleksander Seimani taastama 4. eesti polku asukohaga Narvas. 2.Osalus vabadus sõjas 28. novembril võttis 4. rügement koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu punaväe 6. diviisi rünnaku. Pärast Narva mahajätmist taandus 4. rügement viivitusvõitlust pidades läände. 4. jaanuaril 1919, mil 4. rügemendi allüksused olid edukalt tõrjunud vastaste kallaletungid Valkla juures, andis 1. diviisi ülem direktiivi vastupealetungiks. Eduka vastupealetungiga vabastati 19
Larka vangistati. Juunil 1935 toimunud Sõjaringkonnakohtu istungil mõisteti talle tõsisemate süütõendite puudumisel 1 aasta vangistust tingimisi. See oli mõnus ja õiglane karistus, eriti arvestades seda, et kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks oli A. Larka juba 1 aasta ja 3 kuud kinni istunud. Vabadusse jäi A. Larka vaid pooleks aastaks. Ööl vastu 8. detsembrit 1935 vangistati ta uuesti, seekord koos kolonelide Eduard Kubbo, Viktor Puskari ja Aleksander Seimani, doktor Hjalmar Mäe ja teistega. Kõiki neid süüdistati hirmsa verevalamisega planeeritud riigipöörde ettevalmistamises, mis pidi toimuma järgmisel päeval ,,Estonia'' teatri- ning kontserdihoones, kui sinna pidi kokkutulema kogu tolleaegne Eestis võimul olev eliit. Kohus A. Larka üle oli nüüd 1936. aasta maikuus ja ta mõisteti 15 aastaks sunnitööle. Tollal 57- aastasele Larkale tähendanuks see sisuliselt eluaegset vanglakaristust. Kuid vanad Vabadussõja-kaaslased K
annaabi.ee 
