aasta sügisel. Sõjajärgset Pärnu spordielu hakkas edendama tuntud spordiaktivist Arnold Ebrok, kes seadis oma põhieesmärgiks veespordialade (sh. ka sõudmise) taastamise. Kuna sõudmist populariseeriti koolinoorte seas, õnnestus ala juurde meelitada palju andekaid noori, kes hiljem mängisid suurt rolli sõudespordi edasises arengus. Üheks neist oli Mihkel Leppik, kes alustas treeninguid VKSÜ Spartak treeninggrupis treenerite A.Ebroki ja Erich Wilhelm Seileri juhendamisel. Juba 1951 aastal alustas M.Leppik iseseisvat treeneritööd. Seoses Spartaki baasi üleandmisega Pärnu Kalevile jäid sõudjad ilma klubiruumidest. 1952 aastal leidis Leppik sobiva asukoha Pärnu jõe paremal kaldal - praeguse SK Pärnu baasi kõrval, kuhu asus kohe ka sõudebaasi rajama. 1958 anti Spartaki baas järjekordselt Pärnu Kalevile. 1959 - 1960 oli M.Leppik sundkorras Pärnu Kalevi liige, ehitades samal ajal juba uut Dünamo sõdebaasi, milles SK Pärnu ka praegu
on kaasaegne nähtus, siis minevikus Eestis valminud sõidukid said oma näo ja teo toonaste konstruktorite jooniste põhjal. · 1951. aasta kevadel töökoja väravast välja sõitnud esimene TA margitähisega autobussi tööjoonised valmisid remonditöökoja tehnilise juhataja Vello Tederi ning puusepp August Leebeni koostöös, 1958. aastal ilmavalgust näinud Estonia 1 joonised aga Tallinnas kogu Nõukogude Liidu ainsale vormelitööstusele aluse pannud Ants Seileri kodus. · Sealjuures kasutati ka busside puhul paljuski mõõtkavas 1:1 ehk elusuuruses jooniseid, sest see võimaldas konstruktoril õige pildi ette saada. Nii tekkis ka õige tunne. On laialt levinud arvamus, et kuna arvutiekraan ei võimalda enamasti asju elusuuruses manada, on vanade konstruktorite vallatud kunst kaduma läinud. Esimene partii Tartus valmistatud GZA-651 autobusse tehase hoovil Riia tänaval, 1954 · Mujalt toodud sassiide peale busside, aga samuti ka
annaabi.ee 
