GPS-i kasutusvõimalusi igapäevaelus. Kolmanda osa tööst moodustab teiste positsioneerimissüsteemide lühitutvustus. Eellugu GPS-ile Juba ammustest aegadest on inimesed püüdnud leida usalduslikku meetodit määramaks oma asukohta ning leidmaks teed sihtpunkti ja tagasi. Arvatavasti kasutasid koopainimesed jahile või toitu otsima minnes kivisid ja oksi oma tee märkimiseks. Esimesed meremehed järgisid hoolikalt rannajoont vältimaks avamerele sattumist. Esmakordselt avamerele seilajad avastasid, et oma teed saab tähtede järgi määrata. Näiteks foiniiklased kasutasid Põhjanaela reisil Egiptusest Kreetale. Kahjuks on tähed nähtavad vaid öösiti ja selge taevaga. Järgmiseks suureks sammuks oma asukoha määramisel olid kompass ja sekstant. Kompassi nõel osutab alati põhjapoolusele ja seetõttu on alati võimalik öelda, mis suunas liigutakse. Sekstanti kasutati taevakehade (Päike, tähed ja planeedid) täpsel jälgimisel. Tema abil sai
kuulub surm; lisaks oli reede Kristuse surmapäev. Eriti ohtlikuks peeti esmaspäeva ja reede sattumist 13. kuupäevale. Laupäeval või pühapäeval alustatud merereis pidavat aga õnnelikult lõppema Kuigi usuti kotermanni kaitset, viskas mõni kapten enne ookeani ületamist oma mütsi tuulepealsest pardast merre (arvat. kauge kajastus aegadest, mil tuulejumala soosingu saamiseks visati merre inimpea). Saarlased (ja ilmselt teisedki Läänemerel seilajad) võtsid keskajal laevale kaasa oma koduussi - nastiku (kodukaitsja ja varanduse valvaja) - või kuivatatud ussi kehatükke. Tuulevaikusest loodeti üle saada lausumise, vandumise või vilistamisega või sellega, et noor ja süütu meremees kraabib 3 korda besaanmasti. Laeva sees oli vilistamine keelatud - tuli olla ettevaatlik, et tuult külvates ei lõigataks tormi. Ka võis vilistamine esile kutsuda vastutuule. Kes tormi ajal vilistas, see saadeti karistuseks vahi lõpuni masti
annaabi.ee 
