hiljem tema elu ja ümbritseva looduse kirjeldust. ,,Jalutuskäik" Thoreau essee ,,Jalutuskäik" räägib sellest, kuidas tõeline jalutamine pole sihitu uitamine maal, samuti pole see lihsalt füüsiline pingutus, vaid pigem nagu palverännak. Kuigi ta tunnistab, et tema enda jalutuskäigud toovad teda alati õhtuks kodukolde juurde tagasi, idealiseerib ta rändurit, kes on valmis jätma oma senise elu sukeldumaks igavesse seiklusse ning mitte kunagi tagasi tulla. Rännak ise viib muidugi väljadele ja metsa, inimasustusest võimalikult kaugele. Thoreau taunib igasugust tarade ehitamist inimeste poolt ning tema arvates on kõndimiseks alati õige suund olemas tema jaoks on see alati Lääs, sest seal asub rohkem puutumatut loodust ja perspektiivi, samas kui Idas on vana maailma kultuur ja ajalugu, laastatud maa. Tema arvates peitub loodusläheduses elujanu ja jõud. Näiteks
ühinedes moodustada kummalise, kuratliku armastuse. Kell lõi üks; tuli lahkuda. D'Artagnan tundis sel hetkel ainult tugevat kahetsust mileedist lahkumise üle ja kirgliku jumalagajätu juures lepiti kokku järgmisel nädalal uuesti kohtuda. Vaene Ketty lootis vahetada mõne sõna d'Artagnaniga, kui see läheb läbi tema toa, kuid mileedi saatis teda pimeduses ise ja ei lahkunud temast enne kui trepil. Järgmise päeva hommikul ruttas d'Artagnan Athose juurde. Ta oli sattunud nii ebatavalisse seiklusse, et 386 tahtis temalt nõu küsida, ning jutustas talle kõik. Athos kortsutas mitu korda kulmu. «Teie mileedi näib mulle alatu olendina, kuid ka teie ei käitunud õigesti teda pettes. Te olete nüüd ühel või teisel viisil ohtlikul vaenlasel peos.» Rääkides vaatas Athos tähelepanelikult teemantidest ümbritsetud safiiri, mida dArtagnän kandis nüüd sõrmes kuninganna sõrmuse asemel, mis oli hoolikalt ehtekastikesse asetatud. «Te vaatate seda sõrmust
annaabi.ee 
