sündmuste kujutamine vaimsete otsingute ja elumõtestuse teemaga. Proosa on kirjanduse ühe põhiliigi eepika väljendusvorm. Proosateoses jutustatakse sündmustest, tegelastest ja olukordadest enamasti rahulikult ja tõepäraselt. päevikus tehakse vahetuid ülestähendusi oma elu päevasündmuste kohta minakesksest vaatepunktist. Romaan on proosazanr, mida iseloomustavad täiuslikkusetaotlus, mitmekülgsus elu kujutamisel, suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajalike kulg. Seiklusromaanis on ülekaalus seikluslik ainestik. erinev kõnekeel, mis iseloomustab selle kõneleja rühmakuuluvust. Iga sugupõlv loob uue slängi, samuti on oma släng eri elualade esindajail. Referaat esitab kogu teksti kohta kokkuvõtliku ülevaate. Reisikiri sisaldab reisil läbitud kohtade kirjeldusi, ajaloolisi ja geograafilisi andmeid, märkmeid kohalikest kommetest, elanikest, samuti autori meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Eesmärgist lähtuvalt
Üksinduse tunne pole veel kaugele arenenud (Augustinuse “Pihtimused” eeldavad kõva häälega ettelugemist!) Aja hõlvamise põhilised erijooned: ajajärku pole võimalik peegeldada väljasp aja kulgu. Mineviku ja tulevikuga suhestamata, minetab kaasaeg oma seesmise ühtsuse. Laguneb üksiknähtusteks ja faktideks. Muutub nende abstraktseks konglomeraadiks. Antiikromaani esimene vorm, proovilepanekuromaan, toetus pea täielikult rahvaluule mütoloogilisele ajatäiusele. Olustikulises seiklusromaanis ilmnevad juba uue alge idud, mis seotud sotsiaalsete vastuolude avamisega. (Mütoloogiline aeg laguneb seoses ühiskonna kihistumisega.) Igasugune sotsiaalsete vastuolude avamine suunab aega tuleviku poole. Ajalooline inversioon e ümbertõstmine. Olevikku eriti aga minevikku rikastatakse tuleviku arvelt. Kujutatakse minevikus olnuna kõike seda, mis võib ja peab realiseeruma tulevikus. Mis tegelikult on siht ja püüdlus, mitte aga mineviku tegelikkus
annaabi.ee 
