lood kujutavad kirevate juhtumuste rida, milles on mõõdutundetult kokku kuhjatud romantilise ajalooproosa ja veel enam madalatasemelise seikluskirjanduse iseloomulikke süzeemotiive. Intriigide keerukus ja ootamatuste üleküllus kaotab eeldatava mõjukuse, sündmustiku esitus ei saa omandada tõelist eepilist laiust. Pole lihtsalt mahti süveneda aega ja oludesse, inimestesse ning nende elamustesse. Kõige nõrgem lüli on aga karakterikujutus. Saali tegelased ei tundu elavad. Nad on üldise seiklusloo taustal olevad ja tegutsevad skeemkujud. Eks tolleaegset lihtsamakoelist lugejat Saali teosed köitsid väga, sest tema ajaloolised raamatud olid siis rahva hulgas populaarsed. Neid loetakse tegelikult tänapäevalgi 5 suure heameelega. Veel paremini läheb tänapäeval Bornhöhe ajalooline proosa, mille parimaks näiteks on ,,Vürst Gabriel" (1893). Kuigi see lugu liigub enam-vähem samalaadsel võttestikul ja sageli
nukkudena.” „Oh! Ma olen tüdinud kogu aeg nukk olemast. [---] Oleks juba aeg, et minust saaks inimene nagu kõik teised.” (Lk 115–116.) Haldjas annab talle konkreetse tähtaja, millal see rõõmustav sündmus peaks toimuma. „Paraku tuleb nukkude elus alati ette mõni „kuid”, mis kõik ära rikub” (lk 139). Mõistu võttes on puunuku poisiks muutumine lapse inimeseks kasvamise lugu. Selline oli küllap kirjaniku tagamõte selle seiklusloo kokkukirjutamisel. Et inimeseks saada, peab nukk ehk siis teisisõnu laps läbi elama ka ehedat kahetsust, kurbust, leina. Ta peab oskama ennast teise olukorda asetada ja minakesksest maailmanägemisest valusate kogemuste kaudu loobuma. Ta peab õppima isetust ja kuuletumist ja reeglitega arvestamist. 125 aastat tagasi tahtsid lapsed suureks saada. Ühiskond eeldas seda neilt ja nõudis juba varakult arusaamist. Praegu tõstetakse väärtuseks laps-olemist, eriti veel noor olemist.
annaabi.ee 
