Mendash sureb, kuid tema hing, sisemine mina, säilib ja elab edasi teise põhjapõdra kehas. Sellised juhtumid, kus loom sureb ja ärkab uuesti ellu, on laialt levinud loodusrahvaste mütoloogilistes pärimustes. Sellest lähtuvad ka rituaalid tapetud looma ümber ja Mendashi juttudest pärit seik, kus põhjapõdranahad asetati jõkke, voolavasse vette, millel pidi olema maagiline puhastav toime aitamais põhjapõdra hingel pääseda uude kehassse. Seidale (jahipidamise kaitsjat sümboliseerivale kivile) ohverdades, asetati ohvriks toodud põhjapõdra sarved ja luud selle lähedusse. Põdra luud kaeti nahaga. See kindlustas jahimeeste uskumuste kohaselt põhjapõdra tagasipöördumise ellu. Mendashi tapmismotiiv on muundvorm ohverdusrituaalist. Liha jagamine sugulaste vahel meenutab ühe hõimu jahimeeste rituaalset söömaaega, kus ohvrilooma liha 13 jagati omavahel
näojooned. Saamid ei uskunud, et kivi- või puuseida ise võiks kuidagi asjade kulgu mõjutada, mõjutajaks oli seidas elutsev jumalus. Seid võis anda jahi- või kalapüügiõnne. Kui oli tegemist väikese kiviseidaga, kasutati seda arbumiseks ehk ennustamiseks, nimetades erinevaid kohanimesid ja kaaludes kivi käes: kui kivi oli kerge, oli see hea õnne märgiks, ebaõnne ennustades polnud võimalik kivi tõsta. Seidale toodi ohvreid teatud aastaaegadel ja pühadel või kriisiolukordades. Seida juures võidi ohverdada ka surnud esivanematele, manala asukatele jm. Ohvri tõi kas peremees, külavanem või nõid, kes määris seida põhjapõdra- või põdraverega ja karu-, kopra- või kalarasvaga. Ohvrianniks võisid olla ka paremad lihapalad ja rasv ning nahad sarvede ja sõrgadega. Kui oli tegemist ohvrilooma lihaga, siis keetsid ja sõid ohverdajad ülejäänud liha kohapeal
annaabi.ee 
