Siin on Platoni filosoofia otsustavalt erinev Aristotelese õpetusest, kelle jaoks iseseisvad ja primaarsed on just üksikud asjad ja nähtused, seevastu see, mida Platon peab iseseisvaks, esineb asjades vaid omadustena, omadused aga ei oma ontoloogilist iseseisvust. Platon omistab iseseisva olemise täielikult iseenda jaoks eksisteerivatele ideedele. Sest ainult nemad representeerivad asja olemust, tüüpi, seda, mis üks asi on puhtalt iseendana, mitte millegi muuga segunematult. Ajalis-ruumilised asjad seevastu on alati “niihästi see kui ka teine” (Politeia V, 479 b 9-10), ei oma seega mingit puhast olemist ega ka mitte iseseisvust. Nende olemine on pelgalt osavõtus-olemine. Kui aga ideed ja ajalis-ruumilised asjad on täiesti erinevad, siis kuidas on ettekujutatav ideede kohalolu igas üksikus asjas või iga üksiku asja osavõtt tema liigi ideest? Siit kasvab välja poleemika, mis läbib tervet traditsioonilist filosoofiat. Selle
Neljas kirikukogu toimus jällegi Konstantinoopoli lähedal Chalkedonis 451. aastal. Chalkedonis osales üle 600 kirikuisa ning seda kontsiili peetakse kõige säravamaks ürituseks vana-aja kirikuloos. Efesose kirikukogu seisukohad tühistati ning püüti leida kesktee Antiookia ja Aleksandria koolkonna vahel. Kõlas otsus, mille järgi on Kristus on üks isik, kahe loomusega. Lahutatus sõnastati järgmiselt: need kaks loomust on temas täielikul kujul. Need on Kristuses segunematult, muutumatult, eraldamatult ja lahutamatult. 8. Kirikuisa Aurelius Augustinus. Kirikuisa Aurelius Augustinus sündis 354. aastal Põhja-Aafrikas, Numiidias. Noorena pöördus Augustinus ilmselt kristlasest ema mõjutusel manilusse. Manilus näeb maailma hea ja kurja võitlusena, rangelt duaalsena, meenutab õpetusena gnostitsismi. Oli manilaste kiriku liige 9 aastat, kuid loobus sellest akadeemilise skepsise, neoplatonistlike mõtete ja Milano piiskopi Ambrosiuse mõjutusel
annaabi.ee 
