mis on jõudnud ka UNESCO Maailmapärandi (World Heritage List) nimekirja. Keskaegne linnasüda on alati olnud elav organism ja igapäevane elukeskkond -- jäädes selleks, kuni tugevdatud kaitsevöö teda päriselt muuseumiks ei muuda. Põhjus, miks vanalinn on säilinud, on proosaline. Olnuks Tallinn 19. sajandil jõukam, oleks vanalinn elule jalgu jäädes uue nimel ohverdatud niisamuti kui teistes Euroopa linnades. Kõik, mis tundus vana, ebamoodsa ja segavana, lammutati; selle asemele püüti rajada uut ja moodsat -- mis tollal tähistas progressi, on tänases mõistes vandalism. "Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi..., mida varem nad (tornid ja väravaehitised) kõrvaldatakse, sedaon see liiklusele," kirjutas Tallinna raad 1870. aastal. http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Keskaegne_linn/
töötingimuste poolest. Ilmnes ajakirjaniku maailmavaate roll ajakirjanikuna töötamisel või tööta jäämisel. Toimetustöö oli muutunud intensiivseks tootmiseks: "Inimene, kes tänapäeval tuleb lehe toimetusse, satub nagu Abessiinia sõtta: kirjutusmasinad plagistavad nagu kuulipildujad, telefonid plärisevad, hüütakse käsklusi ja toimetuse personal askeldab kiiresti-kiiresti, ruttamise ärevus näol. Iga võõra tulek tundub siin segavana ja kui võõras üldse pääseb kellegi jutule, siis tundmusega, et aeg on raha." (ÕT 13.) Õitsituled tutvustas 1933 ka välismaa toimetusi: USAs on ajalehetoimetus nagu tööstushall seal toodetakse uudiseid ja arvamusi eraldi; Prantsusmaal töötavad jälle kõik peale tmt sekretäri väljaspool toimetuse ruume, seal oli rohkem ruumi poleemikale ja joonealusele materjalile; Saksamaal oli kindel töö- ja ruumijaotus ning
annaabi.ee 
