kontektstis ning varasemate kriitikate nõrkusi peab ta samuti poliitilise konteksti ebapiisavast avamisest tulenevateks. Ta toob välja, et nii kirjanduses kui kujutavas kunstis rõhutavad autorid maskiballide juures vaid mingit kindlat aspekti, mis neile (erialaselt) enim huvi pakub. Näiteks toob ta välja, et Balzac’i kui romaanikirjaniku huvitasid maskiballide juures peamiselt selles sotsiaalses segapuntras kerkivad armuintriigid. Hutton väidab, et maskiballidel ooperimajas osalesid vaid kindlalt piiritletud sotsiaalse kihistuse liikmed jõukas kodanlus. Nochlinile viidates toob Hutton sisse ka naise stereotüüpse kujutamise satiirimaigulistes väljaannetes: naisi kujutatakse seksuaalselt agressiivsetena ning maski kandva naise kujutis viitas seksuaalse kättesaadavusele
olid õiguste kandijad. Keskajal olid seisuste õigused on määratud nende funktsionaalse positsiooniga ühiskonnas. Talurahva jaoks olid ühed seadused, rüütlitele teised. Mida kõrgemast seisusest, seda suuremaid õiguseid omati. Ülimaks õiguseks loeti keisriõigust, kuid sellega konkureerisid ja ka kohati vastandusid nii kanooniline õigus, linna- ja maaõigused ning rüütli- ja talurahvaõigused ning inimesed pidid elama mitme õigusallika segapuntras. Leges barbarorum: Ehk barbarite õigused. Germaani hõimude tavaõiguste üleskirjutised keskajast: gootide ja burgundlaste Lex burgundiorum 500. aastast, läänegootide Codex Euricianus (kuningas Eurichi seaduseraamat 475. aastast), frankide Lex riburia VII sajandist, alemannide Pactus alemannorum VII sajandist ning tuntuim vast Elsass-Lotringis elanud saali frankide seadus Lex salica, mis kirjutati üles V saj. Lõpus või VI saj. Alguses
annaabi.ee 
