Vaaraosid kujutati tardunud poosides, vasak jalg teisest eespool, käed külgede peal rusikas. Nende nägudel on kerge naeratus ja pilk suunatud kaugusesse. Kujud mõjuvad kohmakalt, aga ometi väga suursuguselt. Läbi aastasadade kujutati vaaraosid alati samasuguses poosis, sama soengu ja näoilmega. Isikupärased jooned ei olnud olulised. Lihtrahva ja loomade skulptuurid on aga hoopis elavamad kuigi teostatud samuti üldistatuna, stiliseerituna. Mõlemas kultuuris kujutati jumalaid tihti segaolenditena, näiteks inimese keha, aga linnu pea.Nii Egiptuses kui Mesopotaamias domineerib reljeef, sest seda oli lihtsam teha kui ümarskulptuuri ning kohati oli rohkem kohti kuhu neid teha. Nii Mesopotaamias kui ka Egiptuses kujutati enamasti võidukaid lahinguid, jahti ning muud sarnast. Kujutati valitsejaid, sõdureid, loomi, lihtinimesi. Tähtsaimaid inimesi nagu näiteks jumalaid kujutati muust rahvast suurematena. Egiptuses olid
Kuigi aastaid oli kiviajast palju möödunud, pidurdas Mesopotaamia skulptuuri arengut ikkagi sobiva materjali puudumine. Sellepärast jätkati materjalina eelkõige savi kasutamist ning tähtsamate kunstiliste ülesannete täitmiseks hangiti kivi kaugelt välismaalt. Erinevusena kiviajast, kujutati Mesopotaamia skulptuuris rohkem inimesi eelkõige kuningaid ja teisi tähtsaid inimesi, lisaks olid nad kujutatud ka lihtinimestest suuremalt. Skulptuure leidus ka: Jumalatest, keda kujutati segaolenditena, võidetud lahingutest, õukonnaelust ning loomadest jahistseenides. Suurim erinevus kahe ajaperioodi skulptuuris tuleneb detailide arvukusest. Kui kiviajal pöörati tähelepanu detailidele minimaalselt, siis Mesopotaamia kunstis mängis see suurt rolli. Skulptoritel oli anne kujutada loomi väga elavalt ja liikuvalt. Seevastu inimeste kehi kujutati jäigas positsioonis pea ja jalad külgvaates (Egiptuse poos). Inimkujutistel puudusid küll
Egiptuses kui Mesopotaamias kujutati valitsejaid, sest nad olid tähtsad, sellest tulenes üleloomulik suurus lihtrahvaga võrreldes. Mesopotaamia ja Egiptuse kompositsioonides püüti rõhutada valitseja erandlikkust ja tähtsust. Kujutati ka neis kunstides taga olevaid isikuid eesoleva pea kohal. Egiptuses kui ka Mesopotaamias oli kujutamisviis üldistatud, stiliseeritud. Kasutati Egiptuse poosi. Mõlemas kultuuris kujutati jumalaid tihti segaolenditena, näiteks inimese keha, aga lõvi pea (Sfinks). Isikupärased jooned ei olnud olulised. Egiptuse kunstis olid proportsioonid paigas ning kujutati kehaosi oma loomulikes asendites, Mesopotaamias ei pööratud aga õigetele proportsioonidele rõhku, tavaliselt olid neil sõrmed ja varbad kujutatud pikemana kui tegelikkuses. Mesopotaamias oli tähtis silmade õiguse edasiandmine, seetõttu kujutati silmi suurematena ja intensiivsematena kui need tegelikult on
annaabi.ee 
