3. kelle jaoks seda toodangut valmistata Traditsioonilise majanduses juhivad majandustegevust kombed ja tavad. Käsumajanduses jaotab riik ressursse ja toodangut tsentraalse planeerimise mehhanismi kaudu. Turumajanduses jaotavad ressursse eraisikud, kujuures riik sätestab omandiõiguse ja kaitseb seda. Piiratud hüviste kasutusõiguse tagab turuinstitutsioon, kus hinnad kujunevad konkureerivate indiviidide vabas konkurentis. Tegelikult on enamik turumajandusi segamajandused, kus ressurside jaotuse määravad ära riik (avalik sektor), traditsioonid ja turg käsikäes. METODOLOOGIA Majandusteadlased koguvad infot, mille alusel töötavad välja üldistatud seisukohti,e t prognoosida inimeste majanduskäitumist. Indiviidide ja institustioonide majanduskäitumise kohta tehtud üldistused loovad aluse majandusteooriatele, mille eesmärgiks on kindlaks teha majandusseadused. Selleks et luua ja kontrollida oma teooriaid , konstrueerivad majandusteadlased
Üritatakse oma vahel ühendada majanduslikku efektiivsust ja sotsiaalset õiglust. Segamajandus on üldiselt vaba turumajandus, mida valitsus makroökonoomilise ebastabiilsuse vältimiseks ning turutõrgete tagajärgede leevendamiseks mõningal määral reguleerib. Definitsioon tähtsustab just riigi reguleerivat osa ja viitab sellele, et praktiliselt on kõik kaasaegsed arenenud turumajandused tegelikult segamajandused. Mõiste avalik lisatähendused. Avaliku mõistega võidakse tähistada lisaks valitsusega seotud aspektidele ka iga majanduslikku tegevust, millega haaratakse kaasa avalikkust (elanikkonda). Selles mõttes muutub ettevõte avalikuks kui ta läheb oma aktsiatega börsile. Sellistele ettevõtetele esitatakse erinevate riikide seadusandluses küllalt olulisi täiendavaid nõudeid informatsiooni avalikustamise, juhtimise, investeeringute riskide jaotamise jms kohta võrreldes ettevõtetega, kelle