See näitab, et kalurid suhtlesid soomerootslastega. Nimemalli, mille õppisid soomerootslastelt, võtsid kuulmise järgi üle (nt Kröönström). Räpinas on vanad sugunimed, millest tekkisid uued perekonnanimed (nt Häide > Heidorf, Häidberg jms). Setumaal ja Ruhnus anti perekonnanimed alles 1920. Keelelise kuju poolest on 19.saj võetud nimedest 40–50% eestikeelsed, võõr- ja segakeelseid on ka. Võõrkeelsed olid enamasti saksa nimed, nt Feldmann, Birkenfeld, vähem vene- ja lätikeelseid (vene Šidlovski ja läti Gailit) Segakeelsed on nt Ojaberg, Kasikov, Kirpson. 19.saj oli nimemuutmine harv. Nimed fikseeriti kirikukirjades ja hingeloendites. Samas muudeti halvakõlalisi nimesid (Liederlich, Monstrum, Rott) ning saksastati ja venestati originaalnimesid (Lõhmuspu’st sai Lindenbaum ja Tedder’ist sai Dietrich)
Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. 3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted
annaabi.ee 
