teenuste tootmise, töötlemise ja transpordiga. Inimkond proovib palju ära teha selleks, et ühiskond liiguks rohelise liikumise poole – rajatakse uusi metsasid, võideldakse karusnahatööstuste vastu, alustatakse taimetoitlusega, teostatakse ümbertöötlusi ning pakutakse säästlikumaid vahendeid äraelamiseks (nt säästuelektripirnid). Rahvas igatseb usaldusväärset infot maailmas toimuva kohta, kuid meedia annab tihtipeale vaid omakasupüüdlikku, segadusttekitavat ning vastuolulist infot. Samuti kiputakse probleemidega tegelema alles nö ’’viimases staadiumis’’, kui tegelikult võinuks palju ära teha juba varem. Tehnoloogia areng ning kiire elutempo on viinud ühiskonna mugavustsooni, kus unustatakse jälgida enesegi vajadusi, rääkimata siis looduse vajaduste järgimisest. Tsiteerides Oshot, on tänapäeva-inimestel raske viia tasakaalu tööalased, perekondlikud ning ühiskonna poolt pealesurutud nõudmised ning vajadus puhata ja lõõgastuda
džässikontsert muudetud kavaga 16. aprillil 1937 Estonia kontserdisaalis kordamisele. See fakt ei ole senistes uurimustes kajastamist leidnud. A. Mut- su, kes P. Veebeli õemehena ja juba siis arvestatava džässmuusikuna oleks pidanud tema tegemistega hästi kursis olema, on Tallinna 2. džässikontserdiks pidanud 2. novembril 1938 Estonia kontserdisaalis toimunud kontserti. V. Ojakäär mainib küll oma raamatus “Vaibunud vii- side kaja” üht kuupäevata segadusttekitavat fotot, mis on pildistatud Estonia kontserdisaali laval, kuid sellel olev koosseis ei lange kokku kummagi teadaoleva džässikontserdi 182 orkestri koos- seisuga – erinevad nii orkestri isikkoosseis kui ka orkestri asetus laval (Ojakäär 2000: 333–334). 178 V. Borkmann oli Tallinna Konservatooriumi üliõpilane (“1. jazzkontsert Wiljandis”. Oma Maa, 1937, 15.09), sattus Veebeli kontserdile tõenäoliselt samal kontserdil osalenud trompetistist venna Alfred Borkmanni
annaabi.ee 
