membraanile, kus ilmselt toimub interaktsioon molekuli ja vastuvõtva retseptori vahel. Haistmisepiteeli kuivamise eest kaitsev limakiht uueneb pidevalt. Lõhnaainete juurdetoomine toimub läbi sõõrmete perioodiliselt, sissehingamisega. Nuhutades võime suurendada haistmisala kaudu kulgevat õhuvoolu. Vähemal määral jõuavad lõhnaained haistmisepiteeli juurde ka difusiooni teel suuõõnest läbi tagasõõrmete (choanae). Seetõttu kombineeruvad söömisel maitse- ja haistmisaistingud segaaistinguteks. Maitsmis-ja haistmisrakud on mõlemad pidevalt uuenevad, mistõttu kõik rakud ei pruugi pidevalt olla talitlusvõimelised. Inimesel on haistmisregioonis umbes 10 miljonit retseptorit. Tsentraalne tee Haistmisrakkude aksonid läbistavad sõelluu sõellestme mulgud ning suunduvad suuraju haistmissibulasse, kust algab teine neuron. Haistmistee lõpeb limbilise süsteemi erinevates kohtades. Haistmisnärvid sisenevad sõelluu mulkude kaudu koljuõõnde ja lõpevad haistmissibulas
asuvas haistmisregioonis 2x2,5cm2- suurusel alal, mis on peamistest hingamisteedest kõrval. · Õhk satub sinna difusiooni teel või nn nuuskimisel tekkivate õhukeeriste tõttu. · Lõhnaainete juurde toomine läbi sõõrmete toimub perioodiliselt, sisse hingamistega. · Vähemal määral jõuavad lõhnaained haistmisepiteeli juurdeka difusiooniteel suuõõnest läbi tagasõõrmete(choanae). Seepärast kombineeruvad söömisel maitse-ja haistmisaistingud segaaistinguteks. · Inimesel on 40...100 miljonit haistmisrakku, millede pinnal paikneb 6...12 umbes 0,3 m diameetriga ja 50...150 m pikkust aktiivselt liikuvat karvakest. · Liikumine soodustab nende kontakteerumist lõhnaainetega. Ühtlasi suurendab karvakeste olemasolu potentsiaalset kokkupuutepinda lõhnaainega 100...150 korda. · Haistmisrakud on neuraalset päritolu bipolaarsed meelerakud, mille tsentraalne osa läheb üle neuriidiks. · See põimub teiste samalaadsetega 15...20 haistmisnärviks.