sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Kõige primitiivsemad Dionysose kultuse vormid säilisid Traakias: jumala austajad, sagedamini naised, täitsid kollektiivseid öiseid riitusi tõrvikute valgusel, flöötide ja timpanite helide saatel. Riietatud loomanahkadesse, vahel sarved peas, kujutasid nad Dionysose saatkonda, erutatud tantsus viisid end ekstaasi, kiskusid tükkideks jumalat kehastava looma ja õgisid ta toorel kujul, "ühinedes" niiviisi jumalusega. Selles "jumala seestumuse" seisukorras muutusid mehed "bakhideks", naised "bakhantideks" ehk "menaadideks". Kiskunud tükkideks oma jumala, hellitasid nad teda seejärel nagu äsjasündinud, hällis lebavat last, viibutades seejuures korvi selles lebava fallosega. Päris-Kreeka kuulub Dionysose usundi laialdane levik VII-VI sajandil. Dionysose "kannatused" said nüüd kõlbelise mõtestuse: lõhkikistud ja elustava jumala ümber arenes
inimest haaranud hullust ei põhjustanud ükski somaatiline põhjus. Siinjuures ei tohi teha viga, omistades teadvustamatusele ainuliselt negatiivse varjundi. Jung ilmselgelt samastab vahel teadvustamatust ja omadussõna ,,ohtlik", kuid seda samas mõttes, kui pealetulvav ookean võib olla ohtlik saarele, olemata samas oma olemuselt negatiivne. Aastal 1938 publitseeritud loengumaterjalis selgitab ta näitena psüühika terviklikkuse küsimust poleemika käigus Bultmanni deemonliku seestumuse käsitluse vastu. ,,Kuid mida võiksimegi oodata ajastul, kui kristluse ametlikud eestkõnelejad näitavad üles võimetust mõista usulise kogemuse põhialuseid! Ma tsiteerin siin järgnevalt lauset, mis on võetud ühe protestantliku teoloogi artiklist: ,,Me mõistame iseendid - kas siis naturalistlikult või idealistlikult - kui homogeenseid olevusi, kes ei ole nii iseäraliselt jagunenud, et võõrjõud võiksid sekkuda meie sisemisse elusse, nagu Uus Testament oletab
annaabi.ee 
