saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kauni ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.
Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi, narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt
annaabi.ee 
