2008. aasta lõpus loodetakse Euroopa seente punase nimistu mustand arutlusele anda ja 2010 sellele Rahvusvahelise Looduskaitseliidu heakskiit saada. Mõistagi osalevad selles mahukas töös ka Eesti seeneteadlased. Punanimestike staatus pole eri riikides kaugeltki ühene. Mõnel pool on need ametlikud ja neid arvestatakse ühel või teisel määral looduskaitse korralduses. Teisal on punased nimistud poolametlikud, kolmandates maades vaid looduskaitsjate või seeneteadlaste omavahelise teabe kandjad. Eesti punases raamatus on praegu 91 seeneliiki ja neid on silmas peetud nii looduskaitsealade kaitsekorralduses (eriti tsoneerimisel), vääriselupaikade loomisel kui ka liikide kaitse alla võtmisel. Uus, praegustele rahvusvahelistele kriteeriumidele tuginev punanimestik saab valmis tuleval aastal ja võiks sisaldada umbes poolteistsada seeneliiki. Kuidas seeneliike tegelikkuses kaitsta?
Pruun Sampiljon Pruun sampinjon on kohe sündides helepruun ja valgest liigikaaslasest palju tugevama maitsega, ka sisaldab ta vähem vett ja vajub seepärast kuumtöötlemisel vähem kokku. Nii valge kui pruuni shampinjoni puhul on vanemate seente maitse alati tugevam kui noortel. Austerservik Austerservik on serviti kasvupinnale kinnituv, austrikarpi meenutav seen, mis kasvab metsikult lehtpuude tüvedel ja kändudel pea kogu maailma mõõduka ja niiske kliimaga aladel, seeneteadlaste kinnituste kohaselt ka Eestis. Serviku kui kultuurseene ajalugu algas Euroopas juba eelmise sajandi alguses. Lisaks üldtuntud hallikale servikule on olemas ka teisi toone, mis varieeruvad alates helebeezhist pruunini ning helehallist violetse ja isegi mustani. Maitselt on kõik servikud siiski ühesugused ning enamik erksaid toone kahjuks tuhmub kuumutamisel. Austerserviku viljaliha on tugev, tugeva meeldiva seenemaitse ja -lõhnaga. Valge udujas katt seente pinnal
loodusväärtuste käsitlemisel. Seeneriik Saaremaal Uurijate seenereidid. Saaremaa on oma veidi erilise staatuse tõttu mitmeski loodusvaldkonnas põhjalikumalt uuritud kui Mandri-Eesti. See käib tinglikult ka seente kohta. Mükoloogias, nagu mitmes teiseski valdkonnas, oleneb uuritus uurijate arvu ja ruutkilomeetrite suhtest. Ometi peab tõdema, et Saaremaa ligi 2700 ruutkilomeetril ei ela ühtegi kutselist mükoloogi. Eelmise sajandi esimese poole seeneteadlaste uurimused käsitlevad põhiliselt mikroseeni. Makroseente süstemaatilise uurimise alguseks võib pidada 20. sajandi teist poolt. Viimase 35 aasta jooksul on Tartu mükoloogid korraldanud hulga uurimisreide Saaremaale, et koguda herbaarmaterjali, mille alusel on koostatud Saaremaa seenestiku nimekirjad. Oma panuse Saaremaa seente uurimisse on andnud ka ühisekspeditsioonidel osalenud Soome ja Rootsi mükoloogid. Paarikümne aasta jooksul olen lehikseente kohta materjali kogunud ka ise.
annaabi.ee 
