lõpuperioodil, kui puu on juba surnud; neid võib kasvada seal kümneid. NB! Vahel võib tuletaela segi ajada vana kännupessuga mille viljakehal on iseloomulik oranž servavööt ning kollakas allkülg;või tuletaelikuga mille kübaral on peal kõva (vanadel viljakehadel lõhedega) koorik ja sees tumepruun seeneliha. Erinevalt teistest sarnastest puuseentest on tuletaelal selles kohas, kus kübar puule kinnitub, sitkest seenelihast erineva tihedusega (korkjas) marmorjas südamik. Midagi huvitavat Tuletaela on ammustest aegadest kasutatud tule saamiseks - sellest ka nimi. Tulerauaga tulekivi vastu lüües langes sädemeid taelale, mida eelnevalt töödeldi salpeetrilahuses immutamisega. Tael süttis, kuid ei põlenud ära: pärast tule kasetohule, piibule vm. kandmist tael kustutati ja oli palju kordi kasutatav. Seent võib kasutada ka lõnga
toimub klassikaliselt. Eosed tekivad sügisel. lehtpuudel, surnud puidul, lamapidul, Tammetaelik kübarad mitmeaastased, kändudel ka virnastatud puidul, harvemini kabjakujulised. Ülakülg konsentriliste elavatel puudel. Mädandab nii lüli kui vagudega punakas või hallikaspruun, hiljem maltspuitu. Nakatumine klassikaline. must lõhestunud ülakülg. Seeneliha on kõva, Jänesevaabik kübar lame, konsooljas, kollakas, hümenofoor seenelihast heledam, suhteliselt õhuke. Ülakülg konsentriliselt poorid ümarad väiksed, kollakas või vaoline, kakaopruun või sellest hallikam, helepruunid. Põhjustab tamme südame vahel ka tumepruun, kattunud paksu tugeva mädanikku. Teises faasis jätkub puidu koorega. Seeneliha on korkjas, pruun. värvimine heledaks. Terve ja mädanenud Vilakeha on mitme aastane. Tema puidu vahel tume joon