Huulevärvi ja põsepuna kasutati tagasihoidlikult, vaid pisut roosat varju ja sedagi püüti peita. Kulmujoon kaldus allapoole ja silmi rõhutati mustade kontuuridega. 19. sajandi keskpaiku hakkas mitmel pool Euroopas müügile tulema tööstuslikult valmistatud iluravitooteid ja jumestusvahendeid. Sajandi lõpupoole kasutati valget alusvärvi, kuid puuder oli juba pisut roosakas või kollaka varjundiga. Puudrit kasutati ohtralt ja jäägid eemaldati seemisnahkse lapi abil. Põsepuna valmistati ka kodusel teel maasikatest, liivateest, karmiinist ja piiritusest. Huulte värvimist peeti veelgi kohatumaks kui põsepuna tarvitamist. Huuled hammustati punaseks. Värviti neid pelargooniumilehtedega või seguga, milles oli võid, mesilasvaha ja punaseid viinamarju. Esimest huulepulka võis näha 1883a Amsterdami maailmanäitusel. Vormilt oli see viineritaoline, koostis aga õige lihtne kaks osa
Nad vestlesid isekeskis poolsosinal ja allasurutud nae-rukikerdustega, nagu see teisiti ei võigi olla noorte tütarlaste seltskonnas, kelle hulgas on ka noormees. Noormees, kelle sealviibimisest jätkus kogu naiseliku enesearmastuse ergutuseks, näis ise sellest väga vähe 1 3 2 hoolivat, ja sellal kui noored preilid püüdsid üksteise võidu tema tähelepanu endale pöörata, näis ta ise kõige rohkem sellega ametis olevat, et seemisnahkse kindaga oma vöö pannalt läikima hõõruda. Aeg-ajalt lausus proua talle midagi tasase häälega, millele tema ka kuidagi kohmetu ja sunnitud viisakusega katsus vastata. Naeratustest, proua Aloise'i olekust ja liigutustest, silmaheitmistest oma tütre Fleur-de-Lysi poole sel ajal, kui ta ise tasakesi kapteniga kõneles, võis kergesti näha, et asi puutus kas noormehe ja Fleur-de-Lysi juba olnud kihlustesse või siis lähemal ajal eelseisvasse abiellunusse