Arvatavasti 14. saj kadus põhjaeesti murdealal ka see k jäänus. Nt laulak > laula' > laula, elättek > elätte' > elätte. Geminaadi nõrgenemine üksikhäälikuks pika esisilbi järel kinnise silbi alguses. Nt kooppas > koopas. See toimus ilmselt 15. sajandil. Sulghäälikute ja s-i nõrgenemine helilise hääliku järel sõna sees silbi algul leenishäälikuks. Nt sapa > saba, selkä > selg. Muutuse täpsemat aega on raske määrata. Sõnalõpulise n-i kadu. Nt seemen > seeme, matalan > madala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimimata. Muutus sündis 15.-16. sajandil. 16. Eesti keele kvantiteedi- ja rõhusüsteemi muutumine. Eesti keele vältesüsteem on maailma keelte hulgas tähelepanuväärne, kuna haruharva leidub kvantiteedisüsteeme, mis ei oleks pelgalt binaarne lühikese ja pika vokaali opositsioon. Kolmevältesüsteeme on teada umbes kümnekonnas keeles ja enamasti eristavad need ainult vokaalide pikkust
9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. K kadu sõna lõpul – algas ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu säilis vaheastmena sõnas kõrisulghäälik, mis on Võru murdes praegugi olemas. Seepärast ei kadunud seoses lõpukaoga k-eelne vokaal. Arvatavasti XIV sajandil kadus põhjaeesti murdealal ka see k jäänus. K on sõna lõpust kadunud ka enamikus läänemeresoome keeltes, kadu ei toimunud üksnes vadja idamurdes. Sõnalõpulise n-i kadu – Nt. *seemen > seeme, *nainõn > *naine, *õnnottõn > õnnetto, *matalan > *maDala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan, lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev. 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. Lõpukadu, s.o. sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides
annaabi.ee 
