sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti. LÄÄNE-EESTI Lääne-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Läänemaa ja Pärnumaa kihelkonnad. Iseloomulikud on lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Pärnumaal olid pruunid ka meeste ülikonnad, mille omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani. SAARED
kerge ülerõivas (meestel vatt,naistel kampsun). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Üleminek linnapärasele riietusele kulges eri paigus erinevalt. Lihula- Kirblas tikitud seelikud, Põhja-Eestis, eriti Virumaal ja Tallinna ümbruses liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleit. Läänemaal hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Seelikuvolte hakati sisse pressima kuumade leibade abil. Kihnus läksid moodi sitsrätid, -põlled ja -jakid. Samuti linnakultuuri mõjul sai leinavärviks valgest must. Suririided olid aga ikka veel valged. Pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk. Külla ei mindud kunagi ilma pikk-kuueta, samuti kirikusse ega pulma. Huvi rahvarõivaste vastu saavutas kõrgpunkti koos rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail.
annaabi.ee 
