Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo. Ehted ja ornamendid olid nii kaunistuseks kui maagiliseks kaitseks. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel. Rõivad kujutasid endast ka sotsiaalset märki. Nad andsid teavet kandjate sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, east, päritolust jms. Rõivastuse üks funktsioone oli talurahvarühmade
1. Pidulikud rõivad (kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve); 2. Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et
annaabi.ee 
