roolikambris. 11 Laevadel, millede ankrupelidel ei ole ketilugejat, tuleb ankrukett markeerida, et oleks võimalik pidada arvestust vettelastud ankruketi üle. Markeerimise mooduseid on mitmeid. Igal vanal pootsmanil on oma süsteem. Näide esimese seekli viimane toega lüli ja teise seekli esimene toega lüli värvitakse valgeks ja tugedele (kontraforssidele) mähitakse pehmest traadist või tugevastnõõrist margid jne. kuni kuuenda seeklini ja kuuenda seekli lõpust algab markeering otsast peale. Lülid värvitakse valgeks sellepärast, et neid oleks öösel ankru veeskamisel või hiivamisel paremini näha. Tugedele mähkimiseks ei soovitata kasutada vasktraati, kuna erinevate metallide kokkupuutel võib tekkida korrosioon. Varem kasutati laevakella, et anda märku kaptenile seeklite arvust vees, üks löök üks seekel jne. Tänapäeval käib see enamasti raadio- või raadiotranslatsiooni teel. 12 13
Abielud olid üldiselt monogaamed. Tähtis abielu eesmärk oli ikkagi järglaste saamine. Seksuaalsus võeti kui normaalset asja, paljudest asjadest räägiti suht avameelselt, muidugi kasutati metafoore või muud värke, aga see häbelikkuse jms verk on hilisema aja leiutis. 4.2. Abielu kehtivuse tingimused Naise võtmiseks oli mitmeid võimalusi, üks oli mingisuguse mohari maksmine, mille summa varieerus 10 seeklist 50 seeklini hõbedas. Lisaks naise ostmisele oli võimalik võtta naist, võideldes isa eest ning astuda teenistusse.Igatahes pidi kas maksma või kuidagi olema asendatud see. See oli pigem kompesatsioon ning see ei tähendanud, et abielunaine oli müüdav. Naisi võis külla müüa, aga siis muutus ta orjaks. Naine pidi olema sigiv ning sünnitama poegi. Kui oli sigimatu või sünnitas ainult tütreid, siis võis naist vahetada või lisanaise võtta. Lahutus:
annaabi.ee 
