kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks, odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks
Esimesek etapiks on ainete ja tarvikute varumine. Kõigepealt on vaja varuda omale loomset rasva (searasv) või oliiviõli, seebikivi ja soola. Seebi keetmiseks läheb vaja nõud, mis peaks olema malmist või roostevabast terasest. Segamiseks on vaja suuremat puust või metallist lusikat. 3 Teiseks etapiks nimetatakse rasvade seebitatamist. Rasvu seebitatakse neid seebikivilahuses keetes. Keedetav vedelik muutub algul piimjaks ning aegamööda ka paksemaks. Kolmandaks etapiks on seebi väljasoolamine. Seebi väljasoolamise eesmärgiks on kätte saada see päris seep. Valminud seebisegule tuleb lisada väikestes kogustes soola, mille toimel segu vedeldub ning seejärel hakkab seep pinnale tõusma. Neljandaks etapiks võib nimetada seebi puhtaks keetmist ja selle kuivatamist. Väljasoolatud seepi võib puhtaks keeta. See tähendab, et seebistuvad viimased
Ainega kokkupuutumise võimalused sõltuvad ka kiu hügroskoopsusest. Märguvad kiud on reageerimisvõimelisemad kui märgumatud kiud. Sellega on seletatav ka asjaolu, et enamus hügroskoopseid kiude on hästi värvitavad (nt puuvill, vill, siid). Happed enamuses mõjuvad kiududele kahjulikult. Isegi nõrgad happelahused mõjuvad tsellulooskiududele hävitavalt. Leelised kahjustavad kiude vähem kui happed, mõnikord isegi parandavad kiu kvaliteeti (nt puuvilla töötlemine seebikivilahuses). Kiudude reageerimist hapetele ja alustele kasutatakse ka kanga kiusisalduse määramisel. Head tulemused pleegitamisel, viimistlemisel ja värvimisel sõltuvad kiudude reageerimisest hapete ja alustega. Oksüdeerivad vahendid, mida kasutatakse kiudude pleegitamisel põhjustavad kiudude lagunemist, seetõttu võib neid kasutada ainult lühiaegselt (nt eriti tundlikud pleegitamise suhtes on vill, siid, atsetaat, akrüül).
annaabi.ee 
