kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks, odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste
Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda. Kodune seebivalmistamine Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasvakasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega, vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel 5 seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla
annaabi.ee 
