Digitaalsete kompaktkaamerate - rahvakeeles "seebikarpide" võidukäik on tasapisi läbi saamas. Aina enam inimesi plaanib osta või juba on enesele muretsenud digitaalse peegelkaamera. See on suur, uhke ning teeb palju paremaid pilte kui senini kasutatud digikompakt. Pahatihti tabab aga digipeegli ostjat pettumus - uhke masin teeb küll pildistamisel ägedat häält ning tõmbab enesele pildistatavate ja kõrvalseisjate pilke, kuid fotod ise - need ei ole justkui sugugi paremad kui seebikarbi klõbistused. Veidi ehk küll, aga kus on kõik need professionaalse välimusega hägustatud taustad, megateravad detailid, superilusad värvid ja muu taevamanna, mida fotopoe müüja sulnil häälel ette luges? Väga tihti juhtub seepeale nii, et vastostetud kaamera ununeb pärast paari nädalast uhkeldamist kappi ning leiab kasutust vaid äärmise häda korral. See taevamanna on ostetud kaameras olemas. Selleks, et sellest mannast putru keeta või
või õhu käes, mõõta sukeldumise kiirust ja sügavust ning registreerida mitmesuguseid käitumistsükleid. Merelt saadab seade koju üksnes lühisõnumeid oma asukoha ja tervise kohta. Aparaadi mälusse mahuvad aga mitme nädala mälestused. Üksikasjalikud aruanded edastatakse andmesidekõnedega, mis leiavad aset alles siis, kui loom on veest väljas ja heas levialas. Niiviisi säästetakse seadme energiaallikat. Seade ise on umbes seebikarbi suurune vees peaaegu kaalutu aparaat, mis kleebitakse kiiresti kuivava liimiga looma karvade külge. Selline kinnitus on väga tugev ja hüljeste puhul kohane, sest mingid kaelarihmad või valjad selle voolujoonelise eluka seljas ilmselt ei püsiks. Samas seab see kinnitusviis piirangu uuringu pikkusele: kevadise karvavahetusega vabaneb loom ka kaasaskantavast teadusaparatuurist. Märgiselt saadud teabe põhjal võib järeldada, et hüljes tunneb end ebamugavalt vaid mõned
annaabi.ee 
