enda pahelist loomust. Baltisaksa kirjamehed kujutasid eestlasi enamasti, kui häbituid endassetõmbunuid olevusi, kes ei loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi kombeid, tihti manitsuse vormis. Mõisas maksis teine kõlblus, kui külas. Herraste juures maksis põhjusmõte, et sugulik ühendus orjadega ei häbista. Nad sundisid tüdrukuid ja noorukuid võimuga oma himusid orjama. Teised said sedasamma kätte ähvarduse ja kullaga. J. Chr. Petri kirjutab: “Üks teine mõisnik tarvitas ikka saunas käies oma talutüdrukuid, üht teise järele pesijaks, kus ta nende puhtuse oma lihahimule ohverdas. Üks nendest, kelle kätte järg tuli ja kes härra kurja nõu ette aimas, võttis omale terava noa ligi, millega ta härrale, kui see ta pääle tungis, nii sügavalt kehasse torkas, et see saadud haavadesse suri”, aga ka “Suvel ja talvel käivad
hakanud, ka on ta üks iseäranis selle eest, et neist olnud, kes teisi ta teisi talopoegi talopoegi on kutsunud ja taga ahvatanud selle kurja kihotanud nöuusse hakata. sedasamma tegema,- Sellepärast tema on ja sedamööda, mis 30-mal Lehe-kuu Väe-Kaela-Kohto- pääval 1858.a. Seaduse 2-ses tallitajaid raamatus 716-ma kokkukutsunud nöuu käso tähenduses ja
annaabi.ee 
