Sama aasta 24. veebruaril kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik ja A. Larka nimetati samast päevast Ajutise Valitsuse sõjaministriks. 12. märtsil 1918 ülendati A. Larka Ajutise Valitsuse poolt (polkovniku auastet vahele jättes) kindralmajoriks. Kuna senine 1. Eesti jalaväediviisi ülem alampolkovnik J. Laidoner oli Venemaale põgenenud, määrati A. Larka ka senisest diviisist formeeritud Eesti sõjaväe juhatajaks. Kui okupatsioonivägede kohaliku ülema Seckendorfi käsul Eesti sõjaväe 5. aprillist likvideeriti asus A. Larka koos E. Põdderi ja kaugsõidukapten J. Pitkaga organiseerima põrandaalust Kaitseliitu. 1918. aasta septembris oli Larka sunnitud põgenema Soome. Oktoobrikuus sõitis ta sealt edasi Stockholmi ja Kopenhaagenisse. Saksamaa revolutsiooni alates ilmus A. Larka 13. novembril jälle talinna ja asus täitma sõjaministri kohuseid. Kaks nädalat hiljem, 26. novembril vabastati A. Larka
lubas, et polk ei tekita Sa-le probleeme. Enamlased, saades teada, et 1. E polk ei kavatse nende korraldusi täita, saadeti madrused polku laiali ajama. Lisaks neile Tallinna Punakaart. Esimene kokkupõrge leidis aset 22.02 õhtul Riisipere raudteejaamas. Neile lähenes salk saksa jalgrattureid. Sakslased avasid tule, madrused läksid rongile ja sõitsid minema. Järgmine päev Keilas. Punakaart avas Sa pihta tule, kuid taandusid kaotusega. Pärast Keila kokkupõrget jõudsid Seckendorfi üksused Pääskülla. Sa lükkas sissetungi 25.02-le, marssisid vastupanu kohtamata linna. Enamlased ja Ve sõjaväelased olid taandunud Tlna sadamasse. Öösel tegid katse linna tagasi tungida. Tekkisid relvastatud kokkupõrked. Kokkupõrkes langes ka esimene ohver Johann Muischneck. Tegemist oli Ve armee läti rahvusest ohvitseriga. Sakslased marrsisid Tlnasse sisse, samal ajal pommitati sadamast väljasõitvaid Ve sõjalaevu. Jääretke esimene etapp Tlnast Helsingisse 62 laeva
annaabi.ee 
