piirkonna liidetaks Sa-ga. Enamliku partei juhtkond oli selleks ajaks lõhestunud. 17.02.1918 saadab Sa telegrammi, et alates homsest ollakse Ve-ga uuesti sõjajalal. Selle peale nõustus Ve Sa kõigi tingimustega. 18.02 algas Sa viimane suurpealetung idarindel, kandis nimetust « Rusikalöök » (Faustschlag). 8. armee eesostas Kirchbach. Eesti aladele tungis 2 armeekoprust (60. AK - eesotsas Pappritsiga ning, 68. AK "Põhjakorpus" eesotsas Seckendorf). 68. alustas pealetungi 19.02, enda alla võeti vaid Kessulaid, maabuti 20ndal Virtsu, õhtuks Lihulasse. 2 punt (ka 68) maabus Haapsalus. Järgmisel päeval need 2 kolonni ühinesid ja jätkasid pealetundi Tallinna suunas. Neile ei osutatud mingit vähegi nimetamisväärset vastupanu, sest enamlased ei uskunud Sa pealetungi võimalikkusesse. 18.02, kui saadi teada eelmisel päeval saadetud telegrammist, tekkis paras paanika. Hiljem rahunes, kui saadi teada Lenini vastusest
Eesti- ja Liivimaa kubermangude üle kehtis 8. Saksa armee võim (AOK 8). Selle armee staabis moodustati spetsiaalne haldusosakond, mis tegeles hõivatud alade juhtimisega, sinna kuulud ka nõukogu, kuhu kuulusid ka Liivimaa- ja Eestimaa baltisakslaste esindus?. Eesti- ja Liivimaa kubermangude ala jagati veel 2 piirkonnaks - piiriks vana Liivimaa ja Eestimaa piir: Eestimaa kubermang oli allutatud 68. AK, mille eesotsas seisis kindralkomando Adolf Seckendorf, Liivimaa kubermangus tegutses seevastu 60. AK (armeekorpus), eesotsas kindralleitnant Günther von Pappritz'iga. Tallinn, Narva ja Tartu - nimetati linnakreisideks. Beirat - nim ametisse Saksa sõjaväe käskimisel. Maakondadest väiksemad üksused hakkasid kandma nimetust Antsbezirk (ringkond, kihelkond - piirid kattusid kiriku kihelkondade piiridega). Igale ringkonnale määrati ringkonna eestseisja, kelleks sai selles paigas elanud baltisaksa mõisnik. Kõige madalam tasand - valla tasand
annaabi.ee 
