kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati. Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks. Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga, kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid
kui nad on ''küpsed''. Raamatus on ilmselgelt võrreldud naist kui puud ning seega ka midagi üldjuhul kõigele vaatamata vastupidavat ja tugevat. Näiteks raamatu alguses tuli juba välja, kuidas naine on tegelikult mehest tugevam. Kui peategelane oma esimest last sünnitama läks, arvas ta, et erinevalt väljamaa kombest, kus mehed peavad sünnituse juures olema, on hea, et neil (Eesti Vabariigis) nii polnud. Sellepärast, et näiteks tema enda mees minestas juba isegi seatapmise juures ära, mis siis veel sünnitusest rääkida. Lõik raamatust: ''Mõtlõ, oll' küsünüq njartsu nyna nuuskamisõs, et naanõ ei mõskõv taskurätte. Vai viil. Anna küsse, et suur inemine, mille sa sys esiq ei mõsõq. No a tuu om naisi tüü. Anna selet', et seo ilm om umadõgaq segi: naasõq juhtaq autot, meheq hoitvaq latsi ja priius omüle kygõ. Olõt prii, ku hindäle esiq nynarätiq mõsõt, ommaq alati puhtaq võttaq''
annaabi.ee 
