seisis üle saja aasta peamiselt vaid aerofotode tegemises, aga see andis suure panuse kartograafiasse. Orbiidile on saadetud üle 100 kaugseiresatelliidi, millel on erinevaid sensoreid. Esialgu oli nende põhiülesandeks ilmastiku jälgimine. Esimene meteoroloogiasatelliit saadeti orbiidile 1966. aastal. Esimene spetsiaalselt Maad ressursse uuriv satelliidiseeria Landsat alustas tegevust 1972. aastal. Järgnesid Envisat, Terra jpt. Nendele lisandusid hiljem veekogude seirele pühendunud Seasat, Topex-Poseidon, Aqua ja atmosfääri uurimisele spetsialiseerunud Aura, NSCAT jt satelliidid. Kaugseire peamisteks komponentideks on satelliidid ja teised seadmed ning andmetöötlussüsteemid. Orbiitide alusel jagunevad seiresatelliidid kahte klassi: 1) geostatsionaarsed, mille orbiit asub Maa ekvaatori tasandis. Nende tiirlemisperiood on 24 tundi, mis omakorda tähendab, et satelliit asub Maa suhtes ühes ja samas punktis. Sellised satelliidid sobivad hästi ilmastiku ja pilvkatte
Läbimurre saabus alles aastal 1599, kui keegi Edward Wright lõi pärast Assoori saate ekspeditsiooni, esimese trükitud kaardi, mida võib pidada ehtsaks merekaardiks. Selles oli ühendatud kompassi abil laakimine ja nurga- ning mõõdutäpsusel põhinev kartograafia, moodustades selle, mida tänapäeval mõistame kaardinavigatsiooni all. Alles hiljaaegu ei olnud inimestel õiget ülevaadet, milline on ookeani põhi. Selleks lennutati 1978 aastal satelliit ,,Seasat-A", mis pidi uurima maailma ookeane. Satelliit tiirles 800km kõrgusel ning tegi 25 ookeani põhjast pilte, millel oli nii mägesid kui ka orge. Veel on kasutatud merepõhja kaardistamiseks sonarit. Merekaarte võib jagada oma ülesannete põhjal kolme rühma: teatmelised, navigatsioonilised ja plaanid. Alates 16
annaabi.ee 
