Rahvapillid Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Pingipill, Jauram, Käristi, Parmupill, Põsepilli heli tekitatakse ühe või mõlema käe sõrmedega vastu põski nipsutades. Pinget muutes saadakse erinev heli. Kammipilli piid on kaetud õhukese paberi või puulehega, Trumm, Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin. Lehepill, Putkepilli (härjapill) saab teha heinaputkest või pärnakoorest. Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) Pardipill (savipiilu, savipill) on looma- või linnukujuline savipill, mis on mõeldud lastepilliks. Roopill ,Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Karjapasun, Sokusarve, Lõõtspill ehk härmoonik
Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased. Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin. Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe, orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure heliulatusega meloodiaid. Lehepilli mängiti õitsil käies ja heinamaal ning koos teiste pillidega tantsukski. Tohupillil imiteeriti lindude häälitsusi, eriti ööbiku laulu.
lina. Tavanditoiduks olid oa- või hernesupp ja seajalad, paljudes piirkondades karask, hilisemal ajal pannkoogid, veel hilisemal ajal, 20. sajandi esimesel poolel, levis vahukoorega kakukeste vastlakuklite komme. Lõuna-Eestis on vastlapäeva ka pudrupäevaks nimetatud. Soolaubade kohta öeldakse tavanditoite pakkuvates lasteasutustes, et lapsed on pettunud, kuna need pole sokolaadist. Nööbist valmistatud vurriga aga lepitakse hästi, seda on ka hõlpsam valmistada kui seajalakondist vurri. Sageli kuulub vurritõmbamise võistlus vastlapäeva tähistusse ka täiskasvanute seas. Vanasti oli enamik talviseid kodutöid sel päeval lausa keelatud, kuid soovitav oli juukseid lõigata ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti üheskoos tantsu lüües. Lääne-Euroopas märksa varem kui meil levinud karnevalikomme sai Eestis 19. sajandi lõpul seltsitegevuse hoogustudes populaarseks ning püsib stiilipidude kõrval
annaabi.ee 
