seadustikud on reformimeelsed ajendatuna soovist ühtlustada kohtumõistmist ning likvideerida nn privaatset õigusemõistmist. Samuti oli tegu püüdlusega eristada ilmalikku e. siis reaalset kuritegu nn jumalikust e. sakraalsest kuriteost kirjeldades süülist tegu võimalikult üksikasjalikult, kuid nagu me ajaloost näeme, siis just sel perioodil tõusis inkvisitsiooni laine ja hoogustus nõiajaht. Kõik see toimus kahel põhjusel: a) ,,oma aja normina" jäeti kõigisse seadustikesse sisse ka võimalus saada tunnistusi piinamise läbi, b) ei suudetud siiski lõplikult välja juurida sisult ühiskondlikult taunitavaid ja seletamatutel põhjustel (ajendatuna tumedatest jõududest) aset leidnud tegusid. Piinamine oli küll erandlik tunnistuste saamise 9 viis, kuid oli meelepäraseks nn seaduseauguks kohtunikele kes eelistasid ,,kiiret ja küsimusteta" kohtupidamist. 2.2
Samasuguse teo eest tuleb samamoodi karistada.4. Kriminaalõiguse religioossus- valgustuseelsel perioodil oli kriminaal õigus nö. kiriku kontrolli all, mistähendab, et nii õigusemõistmisel kui ka karistuste määramisel oli kirikul üsna suur osatähtsus. Valgustusajalhakkasid levima ideed, mille kohaselt peab ilmalik õigusemõistmin e kuuluma ilmalike riiklike kohtuteainupädevusse. Inimest saab karistada ainult teo, aga mitte mõtete eest .Uuenduslikud ideed jõudsid seadustikesse alles XIX saj. esimesel poolel. 17 sajandi II poolel tekkis Kesk-Euroopas karistuse uus eesmärk. Karistus hakkas muutuma talumatute valude tekitamisest ja kurjategija surmakaudu ellimineerimisest süsteemiks, mille eesmärgiks oli isiku õiguste äravõtmine. Karistus ei olnud suunatudenam inimese keha vaid hinge vastu. Kui enne seda oli karistajaks valitseja, siis nüüd siirdus see roll üleriigivõimule. Selline muutus ei toimunud rahumeelselt, vaid
annaabi.ee 
