Germaani rahvaühiskonna huvidest lähtuvalt tuli niisiis piirata ka ,,võõrliigiliste", näiteks juutide ja mustlaste õigusvõimelisust ja õigussubjektsust [Ibid., lk 131]. Nõukogude õigusteadus ja praktika jättis rassilise liigituse kõrvale, nimetas rahvavõimule ebamugavaid inimesi ,,rahvavaenlasteks". Seadustatud oli ka nende ,,likvideerimine". Riiklik sunnijõud oli vajalik proletariaadi riigi säilimiseks. Riiklik sunnijõud oli samaväärne marksistliku seaduspositivistliku õigusemääratlusega ning ülendas seaduseks ka oma tahte [Ibid., lk 132]. Rudolf von Ihering (1818-1892) pakkus õpetus huvidest senise subjektiivse õigustele rajatu õiguskäsitluse asemele [Ibid., lk 141]. Subjektiivsed õigused ei eksisteerivat mitte abstraktse õigustahte teostamiseks, vaid eluliste huvide tagamiseks. Õigused ei ole materjal ega objekt, vaid üksnes tõelise tahtmise eeldus, õigused ei saa olla eesmärgiks, vaid üksnes vahendiks eesmärgi saavutamisel
3. Õiguse sisu allutamine seadusest väljapoole jäävale ja ühiskondlikult determineeritud eesmärgile. Austin, John oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism keskendumine kehtivale ehk positiivsele õigusele. Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon mida öeldakse; Illokutsioon lausungi eesmärk; Carl Magnus Bergbohmi võib pidada äärmuslikult seaduspositivistliku õigusõpetuse loojaks. Ta leidis, et ,,umbrohi, loomuõigus, tuleb hävitada halastuseta, olenemata vormist, milles see ilmneb, olgu avalik või varjatud." Selline nõudmine kehtis õigusteaduse kohta, millesse kuulusid nii õigusdogmaatika kui praktika ja ka õigusfilosoofia. Tavainimestele oli lubatud mõelda ükskõik millisest õigusest ning olgu see ükskõik kui taevalik. Bergbohm ei tunnustanud loomuõiguslikku alust ka seadusandja võimuvolitustele. Tema arvates oli
annaabi.ee 
