olema legitiimne. Selleks tuleb vaadata, kas ja millised volitused on seadusandjal piirata karistusjärgse kinnipidamisega sellest tulevikus puudutatud isikute põhiõigusi. Siinkohal on oluline teha vahet lihtsal ja kvalifitseeritud seadusereservatsioonil. Lihtne seadusereservatsioon on lihtvolitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks: piiramisvolitusega ei ole seotud lisanõudeid. Kvalifitseeritud seadusereservatsioonid sisaldavad seevastu lisanõudeid, millele riive peab vastama.55 Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga on tegemist ka vabadusõiguse piiramise puhul. Seega peab seadusandja vabadust piirava seaduse vastuvõtmisel arvestama PS § 20 väljatoodud lisanõudeid. Erandid, mis lubavad piirata igaühe õigust vabadusele, on loetletud ammendavalt PS § 20 p-des 1-6. Nende kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras: 1
mittepõhiõiguslikud väärtused peaksid olema suunatud PS-ga kaitstud üldise huvi tagamisele. Juhul kui Riigikohus tugineb õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tuletamisel vaikimisi §-le 113, tuleb osutada selle sätte pigem formaalsele iseloomule. Nii nagu puhtad pädevussätted (nt § 104 lg 2) ei sobi hästi põhiseaduslikku järku õigusväärtuste põhiseaduslikuks aluseks, ei sobi selleks hästi formaalsed seadusereservatsioonid. Kui kaitseala määratleb põhiõigusliku abstraktse kaitse eseme, siis edasi on küsimuse all konkreetne ehk definitiivne kaitse. See on küsimus põhiõigusnormi õigusjärelmist, milleks on vabaduspõhiõiguste, võrdsuspõhiõiguste ja kaitsepõhiõiguste puhul kaitseala riive õigustamise vajadus. Et põhiõigusliku kaasuse saatus otsustatakse just põhiõiguse piiride tõmbamisel, on see kõige keerulisem ja enim vaidlusi tekitav valdkond.
annaabi.ee 
