orienteeritus õiguslike nähtuste vormilistele ja ja teise suunatus nende sisulistele küsimustele. Marksistlik-leninistlik lähenemine ehk õigusfilosoofia ja teooria on sama ning sellega uuritakse varasemate autorite õpetusi. Sisuliselt langeb õigusfilosoofia ja teooria uurimisaine kokku. Ka õigusteooria tegeleb õiguse põhiprobleemidega, on metadogmaatiline mõtlemine. Õigusteooria valdkonnad on normiteooria, seadusandlusteooria, õiguskeele teooria, õiguslik argumentatsiooni- ja otsustamisteooria, juriidiline meetodiõpetus, juriidiline semantika, retoorika, toopa, hermeneutika jne. *Erinevus õigusfilosoofia ja teooria vahel on, et õigusfilosoofiasse kuulub lahutamatult ka hinnanguline moment, kui õigusteooria on pigem loodusteaduslikult kirjeldav teadus. FIlosoofia üldse - Ühe või teise teaduse eseme all mõistetakse ainet või valdkonda mida see teadus uurib ehk see on antud teaduse objekt, (HUVI
Paavst Bonifacius III (1294-1303) korraldusel koostati uus kanoonilise õiguse koodeks, mis sisaldas pärast Liber Extra jõustumist ilmunud õigust. Teos oli sarnase struktuuriga kui Liber Extra, jagunedes 5 raamatusse. See sisaldas süstemaatiliselt ja võimalikult vastuolude vabalt kehtivat kanoonilist õigust, kusjuures töö käigus redigeeriti tunduvalt mõningaid varasemaid dekretaale. Seaduse promulgeerimisbulla Sacrosanctae sisaldas modernse seadusandlusteooria olulisi elemente. Kogumik kuulutati välja 3. märtsil 1298.a. Liber Sextus Decretalium nime all ning sai ajaloos tuntuks kui Liber sextus. Allika kõige olulisem kaasaegne kommentaar pärineb 14. sajandi ühelt silmapaistvamalt kanonistilt Johannes Andreae'lt. 4.3. Clementinae Bonifacius III järeltulija paavst Clemens V (1305-1314) korraldusel valmistati ette uut õiguskogumikku, kuid see ilmus alles paavst Johannes XXII ajal 1317.a. Kogumik sisaldas
annaabi.ee 
