Õigusloome ideaalne allikas oli ratsionalistlikult mütlev seaduseandja, s.t filosoof troonil. Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel moel, mille talle oli andnud usus modernus seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise. Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida oli liiga pretentsionikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19 160 §) kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid. Üldiselt iselomustab seda seadustekogu liiga suur, suisa kriitikavaba isk mõistlikkusesse, kahtlus kodanike vastutuse suhtes ning vananenud arusaam ühiskonnast
reforme ellu viia. Filosoof Leibniz arvas, et Rooma õigus on koostatud printsiipide järgi, millega kombineerides on võimalik lahendada kõiki ettetulevaid õiguslikke juhte. Seega on kohtunike ja juristide roll minimaalne. Friedrich II leidis, et see seadustekogu peaks olema eeskujuks ka teistele riikidele. Kui panna kirja kõik ühiskonnas tekkivad probleemid, siis saavad nad kõik ka lahendatud. Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida oli liiga pretensioonikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19160 paragrahvi), kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid (nt. § 96-100 oli selle kohta, mida käsitletakse raamatukogude või looduskogu kabinettide all). Üldse iseloomustas seda seaduste kogu liiga suur, suisa kriitikavaba usk
annaabi.ee 
