1. Presidentalism- president täidab nii riigipea kui valtsusjuhi ülesandeid. Kuid ka tema võimu piiratakse. Presidentaalse vormi puhul valivad kosdanikud nii presidenti kui paralmendisaadiukud. President juhib riigi valitsust ja täidab peaministri ülesandeid. Valitsuse koosseis vahetusb pätst presidendivalimisi. Seadusandliku võimu instituudiks on parlment ehk kongress. Seaduste algatamise õigus on vaid parlamendisaadikutel. Seadusandiku kogu ,õku täidesaatvale võimuharule on suhteliselt nõrk. Presidentaalse riigikorralduse puhul on president tihedamalt seotud täidesaatva võimuga. Võimuharude autonoomia on teiste demokraatia vormidega võrreldes suurim. Seeon enam levinud lõuna-am, põhja- aafrikas, kaukaasias ja kesk-aasias Parlamentalism- Põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatsia põhimõtete tähtsustamine. Selle puhul valib rahvas otse ainult parlamendi, parlament presidendi
kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul on võimalik see veto tühistada. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245; Jakobson jt, 2011, lk. 386) Nagu näha, võib president ühes oma administratsiooni ja tugistruktuuriga olla küll peamine agendakujundaja, kuid tema võimupiire kärbivad mitmed põhiseadusest tulenevad punktid, mis annavad Kongressile võimaluse presidendi initsiatiivide blokeerimiseks. Keskendudes sellele, milline on Kongressi kui seadusandiku võimu panus kontrolli- ja tasakaalumehhanismi toimimisse, on seda näha eeskätt läbi seadusloome. Näiteks on Kongressil võimalus võtta vastu seadusi ka siis, kui president on sellele vastu. Nimelt saab president küll panna veto Kongressi poolt vastuvõetud seadustele, ent selle veto tühistamiseks on vaja Kongressis 2/3 üksmeelt. Tõsi, seda on kohati raske saavutada ning veto tühistamine Kongressis alati ei õnnestu. Seadusloome kõrval on Kongressi tähtsaks rolliks
annaabi.ee 
