Paraku oli kümme aastat sõjäjärges Euroopas väga pikk aeg ja selleks ajaks olid kõige tähtsamad otsused nendes küsimustes juba tehtud. Euroopa muutub jõukaks Pärast sõda suurenes sisemajanduse kogutoodangu ja rahvamajanduse toodangu kasv. Hakkas tekkima üleüldine majandusõitseng ehk pärastsõjaaegne majandusbuum. Peaaaegu igalpool tehti pikaajalisi riiklikul ja erakapitalil rajanevaid investeeringuid infrastsruktuuri ja seadmetess, vanemad vabrikud ning nende sisseseade , kas kaasajastati või asendati uuega, millega kaasnes oluline võit tööviljakuses. Ajalooliselt vaesemate riikide majanduse näitajad paranesid muljetavaldavalt: aastail 1950-1973 suurenes Austia sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta 3731 dallarilt 11308 dollarini, Hispaanias olid samad näitajad 2397 ja 8739 dollarit, Hollandi majanduskasv oli 1950. kuni 1970 aastani igal aastal 3
jõudu ja hoolt tarvitab ta selleks, et töö kiiremini edasi läheks.Töö tegemise efektiivsus söltub sellest, milliseid seadmeid tööriistu ta kasutab. Kui palju on nöus omankik investeerima ehk raha paigutama paremate ja uute seadmete ning tööriistade vastu. Töö käigus iga seade kulub ehk annab osa endast toote valmistamioseks. Seda kulu nimetatakse pöhivara kulumiks vöi anmortisatsiooniks ehk omaniku tuluks. Investeerides täna pöhivarasse vöi seadmetess, masinatesse, hoonetesse saab omanik selle pöhivara kasutusea löppedes investeeritud raha tagasi. Maaomanik käib oma maaga mõistlikult ringi, ei kurna seda ära nagu seda tavalise rentniku juures näeme. Maaomanik teab, et ka maast ei tohi viimast jõudu ära võtta, kui tulevikus sissetulekuta jääda ei taha. Rentnik, seevastu, peab vaid oma kasu silmas. On ta maa rentinud pika aja peale, siis hoolitseb ta ka selle eest vaid niikaua, kui omanikule maa tagastamise aeg kätte jõuab
annaabi.ee 
