üle. Viimane puudub Pascalil täielikult. Ta kirjutas küll palju inimese "viletsusest", kuid ei laulnud sellel ülemlaulu. Inimese ebatäiuslikkus valmistas talle täielikku piina, "vaesele inimkonnale" tundis ta siiralt kaasa sele hädases ja puuduses. Seda kinnitas kogu ta elu. Ta aitas alati kõiki, keda iadata sai, olid need talle kes tahes. Vaeste toetamisel ei säästnud ta oma varandust. Missugune kontrast Schopenhaueriga, kes 1848. aasta revolutsiooni ajal Saksamaal needis mässavat "inimrämpsu", mis julges ähvardada "kogu eraomandust"! Ka teoreetiliselt ei kiitnud Pascal heaks viha, põlgust ja ükskõiksust inimeste vastu. Ta mõistis hukka skeptikud, kes tema arvates rõhutasid liialt inimese "viletsust" ja pidasid teda loomasuguseks. Pascal eitas meeleheitefilosoofiat. Ta kõneles küll inimese "viletsusest", kuid tegi seda tema "suurusest" ja väärkusest lähtudes. Inimeste puudstele osutas ta
sajandit ("Nõiahaamer" ilmus 15. sajandi alguses) 16. - 17. sajandit Renessansiaja teadust iseloomustas · pigem esoteerilisus ning salapärasus · sarnaselt klassikalise teadusega tulemuste kontrollitavus ning meetodite selgus Lotmani arvates teaduse ja tehnika areng renessansiajal · muutis elu tervikuna prognoositavamaks; suurenes inimese kontroll elu üle · muutis elu tervikuna vähem prognoositavaks; suurenes inimese ebakindlus Millised väidetest on Schopenhaueriga kooskõlas? · hirm surma ees näitab rumalust · surm on tõesti hirmuäratav, kui isegi loomad seda kardavad. · hirm surma ees ei lähtu mingitest ratsionaalsetest kaalutlustest · me kardame surma, sest surm tähendab, et meid ei ole · kui kardaksime surma seepärast, et surm on mitteolemine, peaksime kartma ka mitteolemist, mis eelnes meie sünnile. · kui kardaksime surma, sest see on mitteolemine, on surmahirm põhjendatud ning tuleb
annaabi.ee 
