orkestrikoosseis. Eksperimentaalset poolt demonstreerib Luigi Nono (1924-1990; abielus Schönbergi tütrega, kes asutas 2008. aastal Veneetsias Nono arhiivi-uurimiskeskuse). Ta ei ole küll nii radikaalne, et kaotaks sõnalise teksti, samuti esineb mingil määral narratiivsust, ehkki mitte kogu ooperit läbival kujul. Ooperit „Intolleranza 1960“ nimetab ta „lavategevuseks“ (azione scenica), oluline on siin Laterna Magica-teatri mõju, samuti vene 1920ndate avangardi (Meyerhold!) mõju. Ooperi keskne teema on ebatolerantsus minevikus ja tänapäeval, stseenid eri aegadest on nagu kokku monteeritud. Ta kasutab muusikas ka elektroonilisi vahendeid, samuti seeriatehnikat, esinevad klastrid jms. Praegu on uuesti tähelepanu võitnud Nono ooper Al gran sole carico d’amore (Suure päikese all, täis armastust ; 1975), mille läbivaks teemaks on klassivõitlus ja revolutsioonid (!).
Verdi armastas oma ooperite libretosid otsida ajaloost (“Don Carlo”, “Ernani”, “Simon Boccanegra” jt), Shakespeare näidenditest (“Macbeth”, “Otello”, “Falstaff”). Ta tahtis kirjutada ka “Kuningas Lear”, aga lõpuks jäi ooper kirjutamata. Üldiselt on Verdi stiil numbriooper, ent tema isiklik käekiri hakkab traditsioonilist vormi lõhkuma alates “Rigolettost” 1853, tema loomingu keskmisel perioodil. Tema deviisiks oli “parola scenica” – lavaline sõna – oluline on see, mis tegelasel öelda on ja see määrab muusika iseloomu. Draama vajadustest lähtuvalt hakkab helilooja kirjutama või ära jätma teatud aariale omaseid konventsioone (retsitatiiv, “cantabile” ja “cabaletta”). On kurioosne “Aida” III vaatuse duett Aida ja isa Amonasro vahel, millele järgneb kohe kiire “cabaletta” duett Aida ja tema armastatu Radames’i vahel. Rossini ja Bellini aariad ja duetid olid
annaabi.ee 
