horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse erinevad gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust (Penu, 2005). 1 6. Muldade agronoomilised omadused 6.1 Gleistunud pruunmullad Rohumaal ja põllumaal tehtud kaevetes on gleistunud leetjas muld (KIg). Huumuseringis oli huumusehorisondi tüsedus suhteliselt sarnane jäädes vahemikus 23-26 cm (tabel 1 ja 3)
küllastunud (G(0)) küllastumata (G(I)), leetjaid (GI), näivleetunud (LPG), leetunud (LkG) ja leede- (LG) gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust. Levik. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas
annaabi.ee 
